Vihmasel päeval on alati selline nukrus hinges. Selline imelik igatsus... Arvatavasti ilusama ilma järele :) Terve päev on möödunud kuidagi uimaselt ja mitte midagi tarka tehes. Igatsusega vaatasin aknast välja ja mõtlesin, miks ei võiks küll olla päikest nagu eile. Oleksin kohe välja põrutanud ja midagi ilusat ja head korda saatnud. Kuskil jälle lillasid sinililli korjanud või loodust imetlenud.Õhtul rahulikult autolehtedel surfates võpatasin telefonihelina peale. Jaana helistas ja küsis hingeldades, kkas ma olen kodus. Kartsin juba, et midagi on juhtunud ja mõttes hakkasin juba autovõtmeid otsima. No tema selline konkreetne-nõudlik hääletoon ei tähendanud ju head. Kui küsisin, mis lahti, siis vastas ta lihtsalt, et igatsus minu järele tuli peale. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armas :))) Ja kohe palju kergem tunne hakkas ka muidugi :) Südame alt läks mõnusalt soojaks :)
Oksal istub laululind,
sunnib kirjutama mind
oma armsale sõbrale,
kes nii armas minule!!!
Homme kindlasti lähen vaatan, kuidas minu kullakesed elavad :) Ja kui ilmad lähevad ilusamaks ja saan jälle autorooli, kus on rohkem kui 2 kohta, siis viin Jaana ja Marko kindlasti metsa :) Lähen näitan Jaanale ka seda kohta, kus ma end hästi tunnen. Peaaegu juba nagu Hiiumaal, kuigi selle tunde vastu ei saa :D:D:D:D:D:D
Ehk on juba homme ilusam ilm :) Lootus sureb ju viimasena :)
No comments:
Post a Comment