Huvitav, miks ma selle blogi just siis jälle "välja kaevan" kui on vaja midagi südamelt ära öelda?? Ahjaaa, muidugi... Sina ju ei loe seda ja keegi ei tea, kellest jutt käib ja siis on megahea kõik välja öelda.
Aga seekord ei teagi, kuidas sellest üle saada... Su sõnad on pöördumatud. Ma lihtsalt ei saa neid ignoreerida ega neid oma peakolust kustutada. Need litsalt istuvad seal nagu raiutud. Ja no paganama valus on. Nagu oleks mind ennast pooleks rebitud eile. Ja tead kui jube oli seal eile pisaratevabalt Su vastas istuda ja kuulata Su sõnu, mis tulid nii kergelt ja loomulikult. See oli nagu välk selgest taevast.
Aga ma olen alati kõigest üle saanud. Saan ka seekord! Päriselt ka!
Ilusat elu Sulle! Edaspidi püüan vaid siis siia kirjutada kui elu on ilus ja on rõõmsad sündmused. Sinu kustutan ära.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment