Kõik kurb tuleb endast välja kirjutada...

Huvitav, miks ma selle blogi just siis jälle "välja kaevan" kui on vaja midagi südamelt ära öelda?? Ahjaaa, muidugi... Sina ju ei loe seda ja keegi ei tea, kellest jutt käib ja siis on megahea kõik välja öelda.
Aga seekord ei teagi, kuidas sellest üle saada... Su sõnad on pöördumatud. Ma lihtsalt ei saa neid ignoreerida ega neid oma peakolust kustutada. Need litsalt istuvad seal nagu raiutud. Ja no paganama valus on. Nagu oleks mind ennast pooleks rebitud eile. Ja tead kui jube oli seal eile pisaratevabalt Su vastas istuda ja kuulata Su sõnu, mis tulid nii kergelt ja loomulikult. See oli nagu välk selgest taevast.
Aga ma olen alati kõigest üle saanud. Saan ka seekord! Päriselt ka!
Ilusat elu Sulle! Edaspidi püüan vaid siis siia kirjutada kui elu on ilus ja on rõõmsad sündmused. Sinu kustutan ära.

Plaanitud asjad ei lähe töösse

Miks on minu elus küll tihti nii, et need asjad, mida olen plaaninud, ei lähe kohe üldse mitte. Mõnikord nii ootan midagi, aga no ei õnnestu. Ma tean, et ma ei tohiks oma elus midagi plaanida, siis oleks elu ilus. Aga no mõnikord ikka ootan mõnda asja...
Ma tean, et Sa seda praegu ei loe aga tea, et ma olen praegu maruvihane Sinu peale. Just seepärast olen vihane, et Sa oled nii kallis mulle ja ma tahan Sinuga koos olla ja ka plaanitult mõnikord. Parandan ennast, Sinuga kahekesi...