Pallimäng...

Eile käisin ühel vahval koolitusel "Stressiga toimetulek". Palju toredaid lahendusi ja mõtteid sain sealt küll. Mulle meeldis see pallide asi... Et inimese emotsioonid on pallidena meie sees - mustad ja punased. Negatiivsed ja positiivsed siis. Ja nüüd ma mõtlengi terve päev, mis pallid minus pulbitsevad...
Nii mõnigi asi tõi terve punase pallimere, aga vaid üks telefonikõne suutis kõik punased pallid nurka suruda ja hakkasid domineerima hoopis tumemustad pallid. Need nüüd hüplevad minus vabalt ja kergelt. Pea on nii segaseid mõtteid täis. Nii palju on lahtisi otsi... Nii palju on vastuseta küsimusi... Nii palju on... Ja sama palju on ka musti palle täna.
Hommikul keegi mainis, et täna on vilets tähtede seis... No krt, on küll jah :(
Tahaks olla ingel taevas ja lennata helesinise pallina kaugustesse ja mitte iial maanduda...
Tahan ära!!!! PÄRISEKS!!!!

Tants kestab veel...

Viimasel ajal on tempo jälle nii üles kruvitud. Nii palju on tegemist ja liiga palju jääb ka tegemata :s Kõik peod peavad ju ka peetud saama :p Vahepeal näpud nii sügelesid siia kirjutama, aga arvuti otsustas vahepeal end mittetöötavaks teha. Õnneks on jälle häid kolleege, kes aitavad. Peale mitut mossis arvutivaba päeva nokitses Avo päevakese selle kalla ja korras ta jälle oligi :) Nii armas :p

Eelmisel nädalal sai nii paljutki tehtud ... esmaspäev hakkas suure kaklusega... Oi kui haiged kõik luud ja lihased olid peake seda. Aga eks kõige hullemast päästis ülihea massaaz :) ega see retsimine ju head tee... Korra sai ninast veregi välja. Väga naiselik ajaveetmine ju ikka küll :p Aga trenn ise... Või no mis trenn... TREENERID :p Väga kenad ja treenitud JUPO poisid tegid selle trenni ikka väga meeldivaks. Mis seal salata nostalgilist äratundmisrüümu oli Raineri näol rohkem kui küll :p aga see selleks!! Ma olin korralik - tegelikult kaaaaa!!!!

Aga nädalalõpp oli ilus :) Reedel viisime kolleegidega koerte hoiupaika süüa. Kutsikabuum on seal ja me kribinal-krabinal orgunnisime korjanduse ja ostsime kutsikatele süüa :) Aitäh, ÜOst Siirile ja Annelile, kes mind sellesse tõmbasid :) See tegi meele kuidagi nukraks neid kutsasid seal sedasi näha, aga samas oli ikka meeletult hea tunne nendele pisikestele head teha :) Need väikesed niutsuvad karvapallid seal või siis need üliaktiivsed klähvivad koeralapsed... No kõik oleks koju toonud kui vaid võimalik oleks. Aga minu toas juba lippab ringi üks varjupaigast võetud elukas- imearmas karvane Nässu :)

Nädalavahetusel sai natsa ka linnapeal laiatud- Tartu sõpradega lõbutsetud. No näed, ei peagi alati selleks Tartusse minema, et Kellit ja Vahurit näha :) Nii armas. Olid nad ju tulnud oma suure kambaga jalgpalli vaatama. Ja elamused olid neil loodetavasti head! :)

Aga nüüd on juba uus nädal ja jälle esmaspäev, mis õnneks oli natuke rahulikum kui eelmisel nädalal :) sai Valgas käidud ja natke ka Lätis, aga seda hästi salaja sest dokumente mei ju peale juhilubade kaasas polnud :$ Aga seekord läks õnneks! :)

Oki, kena ööd nüüd. Väike lebo raamatuga ja siis ongi uneaeg ju :)

Aeg kaob, rõõmud jäävad...

Jälle on nii palju aega mööda läinud. Lausa lennanud minu arust... Ei saa aru, kuhu see aeg kaob. Mina igatahes ei jõua enam üldse... Mitte midagi ei jõua... Aga tahaks :) Nii palju oleks vaja teha. Aga viimasel ajal tundub, et ongi ainult töö. Pole mitte midagi, mis suudaks korralikult mõtteid sellest eemale viia. Ja muidugi töökaaslased... Nende pärast peab ju ka muretsema... No jah, ei pea aga... Nad lihtsalt panevad ju muretsema. Meie mupsik Siiri on juba üle 2 nädala haiglas olnud. Mõned päevad peale seda jäi Kristel koju ülepingete (?!) tõttu. No ja siis mõtledki ju, et kaua võib. Miks heade inimestega peab nii olema? Ja siis see töö ja need emotsionaalsed pinged... Mitte, et ma kurta tahaks, kuigi praegu tundub küll nii. Isiklik elu on ka täitsa unarusse jäänud. Mõned kinos käimised ja kogu lugu. Muidugi oli meeletu ilus sügise algus ei kusagil mujal kui Hiiumaal :) Sai veel viimaseid kauneid ilmasid mere ääres nautida - klaasikilde ja teokarpe korjatud :) Oi kuidas ma armastan seda väikset saarekest :) Vat seal on mu süda küll nii kinni, et sinna vahele ei saa küll ei keegi ega miski... Kohe päris tõsiselt!!!!!!
Viimasel ajal on jälle mõtted sõpruse ja truuduse peal.. Mis see ikkagi on ja kuidas sellega on. Kuhu maani ollakse sõbrad? Kas sellel üldse on piiri? Ja kui on, kas siis pole tegu sõprusega? Kust maalt algab reetmine? Ja kui palju on see õigustatud? Kas see on sõprus kui saad sedasi haiget, et tunned, et Sind on alt veetud nii nagu ei oleks see kunagi tegelikult vist võimalik. Kas mina olen olnud hea sõber? Kuigi minu sisemine mõtteräga viib ainult ühe tulemuseni- kõige parem on kui ei lase mitte kedagi liiga lähedale!!! Siis saab kõige vähem haiget! Kõige rohkem teevad ikka need inimesed haiget, kes on meile kallid. Kas siis ongi üldse vaja, et keegi oleks kallis?? Kurat, no nii palju küsimusi on ja ma ei leia mitte kuskilt neile vastuseid... Ka enda seest mitte :( Või ei taha ma neid leida? Kas ma kardan neid vastuseid?
ei, fck, läheb liiga filosoofiliseks kätte ära :s Kell onküll alles 21, aga mul oon tunne nagu oleks juba vähemalt 72h magamata olnud... Täna tulin 19 ajal koju ja olin nii vässu, et kolesuur tahtmine oli kohe teki alla ronida. Nojah, muidugi ma praegu just siin olen ju... Aga uneni on veel aega.
Igatahes! Ma isegi ei jüudnud siia korralikult kirjutada, mida ma selle kuu ajaga teind olen :d sitaks olen teinud!!! Ja enamus on veel tegemata! Ja kõike ei saa siia kirjutada ju ka... Kahjuks või õnneks! :) Aga kes teab, see teab ka siit lugemata :p Ja teistele... Eks tehke oma mälestused, millest ma siia kirjutada ei saa ;)
Musikallipai ja kõike head nendele inimestele, kes on mulle kallid. Ükskõik, kus te ka ei oleks - kas haiglas, oma kodus, välismaal, jahil või midaiganesmuudveel :D