Tulebki end jälle töölainele häälestada... Kuigi üldse ei tahaks :( Tahaks kordki puhata nii kaua, et sellest ära tüdinen. Aga seda vist selles ametis ei juhtu.
Puhkus oli ilus! Seiklusrohke ja aktiivne.
Täna just mõtlesin viimastele nädalatele ja olin päris rahul :) Kuni väikese jutuajamiseni sõbraga... Aga see on ju teada-tuntud tõde, et haiget teevad ikka need inimesed kõige valusamalt, kes meile kallid on. Iga kord kui tunnen, et olen püsti ja naeratan, tuleb keegi ja paiskab mu pikali. MIKS? Millega ma selle ära teeninud olen? Valusad väljaütlemised, mis seest lõhki rebivad...
Kõige kindlam on ikka üksi! Pole inimest, pole probleemi! Mitte kellelgagi ei tasu end mitte mingil moel siduda!!!
Selliste karmide tarkuste ja südamevaluga ma lõpetan oma siiski kauni puhkuse!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment