Heheeeh

Mul on nii akhju, et pole sada aastat siia miskit kirjutanud. Aega on kuidagi nii napilt kuidagi, et on hea tunne kui saab elementaarsedki asjad päevas tehtud :) No ja väga palju aega jääb puudu ikka ka. Nagu see laul..."Üks tund päevast jäi puudu - võib-olla esimene hommikutund!" Dagö. Kes ei teadnud :) No minul jääb hommikust küll alati mitu tundi puudu sest hommikud ei ole üldse minu sõbrad. Tahaks rahulikult äragata ja märgata aga seda ei oel kunagi. MIks ei võiks ööpäevas olla hoopis 32 tundi? Siis vbl tuleksin omadega välja. Rõha siiski sellel "VÕIB-OLLA"l :D
Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin jahuda. Eks see pikk sissejuhatus-vabandus ole rohkem enese jaoks . Minu arust inimesed ikka vabandavad rohkem selle pärast, et mitte teisele meelehead teha vaod neil endal on kuidagi sitt olla vabandamata. Mul on lihtsalt sedasi enese ees sitt olla. Ma olen suur enesepetja :) Ja meister iseendale iseenda ees vabandusi leidma. Tehke järgi! Ok, tglt ma ei propageeri seda! Elagem ikka ausalt ja olgem eelkõige enese vastu ausad - nii on lihtsam ka teiste vastu aus olla.
Tegelikult ma tahtsin hoopis teistest asjadest kirjutada. Tahtsin üht-teist oma peast siin sõrmede kaudu välja lasta. Aga kui siin kribama hakkasin siis juba arvasin natuke teisiti. Kõik asjad ei kõla väljaöelduna päris nii nagu mõtteis kumiseb. On see minu viga? Ma arvan, et see on minu viga. Igatahes ei saa kõike päris nii öelda siia nagu tahaks.
Lihtsalt tunded on valed. Ma oleks nagu vales kohas. Ma oleks nagu üleliigne. Nii tahaks karjuda. Aga ei saa. Pole otsest põhjust. Ma arvan, et pigem peetaks mind napakaks!! Samas pole seda ju ka päris kindlaks tehtud, et ma seda siiski ka pole... Las see praegu jääb.
Ma tean, et paljud peavad blogisid selleks, et kirjutada oma tegevustest - elust, anda oma sõpradele-tuttavatele ja vbl ka perele infot edasi. Siin see nii pole. Ma lihtsalt kirjutan, et saaksin kirjutada. Ja saaksin oma sasipuntras mõtteid siin must-valgel lugeda. Need on imelikud ja võõrad kui nad siit vastu kumavad. Seepärast pean ainult mingi häma siia trükkima. Ma vblisegi ei tea, mis mul seal sees on, mida ma peaks välja laskma.
Aga samas, ma ei oska praegu sõnadesse panna, mis mulle praegu haiget teeb. Ma olen ju päris õnnelik inimene. Ma arvan, et mul on hetkel suht kõik olemas, mida ma tahaks... Ok, vbl üht-teist on puudu aga see ei ole praegu oluline, see ei sega mu elukvaliteeti. Ja ikka ma ei saa aru, mis mind häirib. Või häiribki see, et ma täpselt ei tea, mida oma elult tahta? Mõned aastad (ok, natuke rohkem kui mõned) tagasi ma teadsin täpselt, mida ma tahan ja kuidas ja kuhu edasi... A enam ei tea. Ja osad asjad, mis siis tundusid olulised, on nüüd nii tühiseks muutunud, kui mitte täiesti ebaoluliseks.
Aga vbl see ongi mu elu. Selline mõttetu?? Vbl ma peaksingi leppima sellega. Lepingi. Võtan kaissu... Ja olen!! Õnnelik!!! :)
Järgmise korrani!! :)
Lugemine ei ole kohustuslik!

24.04.2009

Täna oli ilus päikseline päev. Sai veedetud see kena päev suuresti värskes õhus viibides ja kala grillides - isegi see ei seganud, et ikka oli mõnel mehel virinat selle kala üle... Kõik teised sõid ja kiitsid :D
Täna sain teada ühe huvitava asja - ma ei ole kunagi endasse vaadanud. Või no ma ei ole kunagi mõelnud sellele, et võiks seda vaatlust teha järjepidevalt. Ma usun, et ma annaks iseendale palju infot enda kohta, mida ma tean aga ei teadvusta. Ma usun, et sellest oleks tegelikult igale inimesele kasulik. Mõnikord on sügavalt hingelised ja filosoofilised vestlused inimestega nii "äratavad". On kohe kergem tunne kuidagi. Ma olen (heas mõttes) nagu tühjaks pigistatud sidrun. Pea on häid mõtteid täis ja kuidagi kerge on olla aga eneseväljendusega on raskusi.
Seega ma parem kobin teki alla oma kalleid mõtteid seedima. Ja ma siiski jään arvamuse juurde, et on võimalik oma mõtteid tahtlikult suunata... :D